Emakeel

Anna Haava

Emakeel, su kaunis heli
sütitab mu südame,
tungib jumalikul tulel
minu põue põhjasse.

Sul on võim: nii leinalugu
kui ka hõiskav õnnehääl,
õhked õrnad, tormimõtted -
kõik täis elu sinu väel.

Kahetsen, et kaua oli
kaetud su ilu mull'.
Et sa harimata, vaene,
kuulsin eluhommikul.

Vihkamist ja vaenu valjut
tõotati mulle ka,
kui sind kallimaks ma keeltest
julgeksin kord pidada.

Pean sind kalliks. - Kasva, kasva,
ei sa ole õitsmas veel;
talv sul oli pikk ja vali,
minu armas emakeel!

Küll sind eesti pojad, tütred
võt'vad kaitsa, kasvata'.
Tulevikuilma kojas
saad siis auga helkima.

Näit'ma saad, et Eestlas s ü d a n t,
Eestlas v a i m u olemas, -
et on püha rahvustuli
Eesti põues põlemas.